Pole ammu näinud mis? Räägiks teile ise mis minuga juhtus,kuidas mul läinud .2013 aasta juuni lõppes kaitsevägi ,tuju oli rohkem kui hea.

Ilmad olid soojad ,ratas veeres paremini kui kunagi varem ja hea oli jälle sõpradega vedeleda.Läksime Soomaale kalale ja telkima ,kõik oli mahe ,saime kala ja tegime grilli.Hommiku enne liikuma hakkamist läksin jõe äärde ,et ujumas käija.Sillal oli õng , juhuslikult tuli mõte ,et vaataks kui sügav siin on.Sügavust oli küllalt ja hüppasin jalad ees vette.Vaevu poole meetri sügavusel olid torud, pääsesin mõne kriimuga aga äratas ülesse küll.Pakkisime laagri kokku ja liikusime edasi pärnu.Enne pärnut hakkas jahutusvedelikku jooksma,õnneks oli läheduses garaaz kus saime kanistriga lisa vett.Käisime pärnus ära ning jõudsime tagasi viljandi.Järgmise päeva hommiku rääkisin emale nendest torudest kus otsas ma ujusin.Seepeale ,hull vaata ,et enam kuskil ei hüppa.Nii algas 08 juuni hommik.Käisin pesus ja hellasin sõbrale ,et läheks sööma kuskile.Sõbrad olid juba Aidas ja sõid.Viljandi õnneks suht väike nii ,et 20 minutiga olin kohal.Pärast sööki liikusime Bangalosse mis on järve ääres.Eriti hea istumine oli seal ,ilm oli kuum seega külm Tuborg oli maru hää.Päev hakkas õhtusse saama ja otsustasin enne kodu minekut ujumas käija.Jooksin siis mööda silda ilma,et oleks mõelnud kui sügav seal on.Ei meenunud ka need eelmise päeva torud ega ema hommikune ütlus.MA HÜPPASIN...Pea läks põhja ,käis ragin.Kõrvus oli see sillal jooksmise hääl.Ma ei tundnud peale õlgade midagi.Tegin silmad lahti vesi oli roheline.Hoidsin hinge kinni,läkś juba raskeks .Hea tunne tekkis hetkeks kuni sõber mu pea veest välja aitas.Kui olin veest välja saanud hakkasid õlad valutama ja kael aina paisus.Liigutada ei saanud ma midagi.Saabus kiirabi, panid mulle kaelatoe ja tõstsid raamile.Auto oli parklas meist umbes 150m.Raamil olla on üpris rõve ka tervel inimesel nii,et see oli jõhker 150m.Liikusime viljandi haiglasse kus tehti röntken ja öeldi ,et peame kohe kiirelt tartu minema.Viidi uuesti autosse kus lõppes mu 08 juuni ei jõudnud enam silmi lahti hoida.Ärkasin kui jõudsime Tartu Ülikooli Kliinikumi ,mulle öeldi ,et täna oppi ei toimu ja kustusin uuesti.Ärkasin 09 juuni ja kohe opile, pandi uuesti magama.Lühim päev mu elus ,avasin silmad ja juba 10. juuni.Diagnoos oli üpris kirju c1 kuni c6 kaelalülid said kannatada, c4 ja c5 paigati plaadiga.Ainus õnn mis jäi oli see ,et seljaaju täielikku läbilõiget ei olnud.Möödusid mõned päevad kui tekkis  bronhiit.OHH õudus alles algas ,mu lihased ei  töötand seega ei jõudnud ma köhida.Mu kops täitus rögaga ei jõudnud enam hingata.Mulle tehti bronhoskopija ehk mindi suust toruga mille otsas on kaamera kopsu.Ei pidanud kuigi kaua vastu kui pilt kadus.Ärgates oli uus üllatus ,mu kõritoru alt läks sisse voolik mis hingas minu eest.Mu ninast läks sisse sond mida mööda mind toideti.Kõige hullem asja juures see ,et ma ei saanud enam rääkida.Möödusid nädalad kui mu ninast võeti ära sond ,pidin hakkama tavalist toitu sööma.Toit jäi kurku kinni ma ei saanud korralikult neelata.Mind toodi tasapisi tagasi oma hingamise peale , pidin hakkama ise hingama aga ma ei  osanud enam.Pika testimise peale hakkas tulema aga magama jäädes läks ikka meelest hingata, selle peale hakkas masin kõrval lõugama ja tuli meelde ,et vaja hingata.Edasi läksid päevad tervenedes olin Tartu  intensiivis kuu aega , hingamistorust lahti ei saanud.Liikusin Haapsalu Rehabilitatsioonikeskusesse väljas oli 30+ kraadi ja sõit oli 3 tundi ,kuumenesin üle palavik tõusis 40-ne kanti.Esimest korda ma tundsin hirmu, ma ei saanud rääkida ja kedagi ei olnud enam lähedal.2 nädalat läks aega ,et aru saada mis toimub. Taastusravi käis täie hooga. Toakaaslane oli noor Tartu poiss ,tal oli parem seis kui mul.Ta aitas mul hooldajaid kutsuda ,selleks tegin ma huultega häält kuna ma ei saanud ikka rääkida ega liigutada.Päevad aina läksid ,enamus aega magasin.Tasapisi hakkas mu vasak käsi liikuma.



Hakkasin vaikselt arvutit kasutama ,algus tundus lootusetu aga iga päev muutus paremaks.Peamine trenn oli voodiga istuma tõusmine ,sekundite mäng kui pilt kadus.Kõik veri läks jalgadesse mistõttu pähe ei jäänud piisavalt hapnikurikast verd ,tulemuseks minestamine.Teisest maailmast naasemine on ülimalt hea tunne, kogu keha suriseb ja ülimalt kerge on olla.Naaber kõrval hakkas ratastooliga väljas käima ise ei osanud mõeldagi kunas ma esimest korda tooli saan istud.OI MA OLIN KADE.Päevad möödusid ja möödusid õppisin ise sööma HAHA ,lusikas tahtis ära tappa. Käsi tahtis ikka oma teed minna.Ja tuligi päev kui otsustasime ratastooli proovida.Pilt oli väga udune aga ma ei tahtnud niipea voodisse minna.









Esimesed 42 päeva hakkasid lõpule jõudma.Paar päeva enne lõppu viidi Läänemaa haiglasse ,kõrist toru eemaldama.Sündmusel iseenesest polnud viga aga see haigla oli jube.Veetsin seal 2h ,ainuke asi mida nägin oli kell.2h möödusid sekundiseierit vaadates ,päris hull.Ma sain lõpuks rääkida ja korralikult hingata.Sellel päeval tegin omamoodi rekordi ,ütlesin üle 15 000 sõna kindlasti.Rääkida on ikka üli mahe.Enne koju minekut käisin ka kaalumas ,numbrid olid ehmatavad 23 kg kergem kaaluks siis 61.NONII asjad kokku ja koju.Koju sõitsin invataksoga mis läks maksma 160 euri.Kõik sujus ilusti.

Kogu selle aja peale tekkis mul ristluule ehk sabakondile lamatis.Räägin lühidalt mis see endaga kaasa tõi.Ristluu oli juba näha ,auk oli nii sügav.Läksin opile ,nädal tartu haiglas.Seljanahka venitati ja pandi klambritega kinni.Pärast seda 3 nädalat viljandi haiglas ,võisin ainult külgedel olla.

Novembris käisin uuesti Haapsalus.Tubli trenn sai tehtud.Vasak käsi töötas juba  paremini.Söömisel lusikas enam nii tihti ei rünnanud.Haapsallu sai juba enda autoga sõita .Aknast välja vaadates tundus kõik nii suur ja huvitav.10 Päva läbi ja koju minek.Kodus sain olla 12 päeva kui põide tuli bakter.40 palavik,oksendamine ja surma tunne.Viidi viljandi haigla kus olin 2 nädalat tilgutite all ,olin üleni paistes.Jõulud veetsin ilusasti haiglas.Pärast seda on ilma takerdusteta läinud.Parem käsi hakkas ka elu sisse võtma.16 jaanuar läksin uuesti Haapsallu ,olin 42 päeva.Päevad täis trenni hommiku kella 9-st kuni 16.ni .Õhtuks täiesti läbi omadega.Pärast haapsalu sain parema käega pead sügada. Tulemusega igati rahul.

Sai ka mõnus sünnipäeva õhtu peetud .Mõnus seltskond ja hubane istumine muutsid selle parimaks. Pärast seda oli riiklik komisjon kus arutati mu isikliku ratastooli üle kas saan selle või ei. Tooli maksumuseks 8200 euri, millest ise pean maksma 10 protsenti.MA SAIN SELLE.Praegu pannakse kokku seda ei jõua ära oodata.22 mai uuesti haapsallu 21 päeva peks olema.Pärast seda algab kaua oodatud SUVI.

Kohtumiseni......